Aasta 2023 tõi jällegi väga palju ägedaid ja meeldejäävaid hetki minu fototeekonnal. Portfooliosse jõudnud fotode ja Lightroomi kaustade järgi näen, et ööfotod olid 2023 aastal domineerivamad ning olen ka päris palju "timelapse" kaadreid pildistanud võrreldes 2022 aastaga. Viimasest üritan ka lähiajal video kokku panna ning Youtube'i vaatamiseks üles laadida. Ma usun, et fotograafile on see üks raskemaid küsimusi või ülesandeid, et enda lemmikud välja valida. Ühte kindlat lemmikut fotot ei olegi, aga toon siin postituses välja 10 fotot, mis mind ennast kuidagi kõige rohkem 2023 aastal kõnetasid. Pigem on nad erilised oma hetkede poolest ning õpetasid mulle midagi uut ning samuti on nende fotode taga pikem lugu mida ma teile jutustada soovin. Fotod on välja toodud kronoloogilises järjekorras, alustades varasemast.
Aasta esimestel kuudel suurt midagi ei toimunud ja pigem tegelesin uute kohtade avastamisega. Veebruarikuu fotodelt vaatan, et 2. veebruaril Türisalus oli maastik näiteks täiesti lumevaba. Veebruari lõpus aga õnnestus mul teist aastat järjest ja peaaegu samadel kuupäevadel reisida uuesti Madeira saarele.
Madeira
Mõlemat fotot saab suuremalt näha Madeira galeriis
Madeira reisist on veel väga palju fotosid, mis ei ole avalikkuse ette jõudnud, eriti ööfotod. Siiski jagasin paari fotot sellest reisist, mis osutusid ka minu jälgijate seas üsna populaarseks.
Fanali loorberimets on kindlasti üks fotogeenilisemaid kohti, mida mul on õnnestunud külastada. Erinevaid kompositsiooni võimalusi mida see asukoht pildistamiseks pakub on meeletu. Iga fotograaf näeb aga erinevalt ja nopib just need kaadrid välja mis teda kõige rohkem parasjagu kõnetavad. See oleks minu fotoõpilastele hea praktika koht, kui on vaja kompositsiooni oskusi lihvida. Tegelikult olen nende õpilaste seas ka mina, sest igakord on midagi uut õppida ja õppisin ka seekord. Fanali pildistamisest jäid meelde ilmastikutingimused. Sellel päeval sadas vihma ja oli tuuline. Kuna see oli reisi üks viimaseid päevi, siis niisama naljalt ma ilmastiku pärast pildistamisest loobuda ei tahtnud. Minu hiljuti soetatud Sony a7RV kere ei olnud sellistes tingimustel veel olnud ja ma ei osanud ka mingeid järeldusi teha, et kuidas kere vastu peab. Ma hoian üldiselt oma tehnikat väga hästi, aga kui on vaja pilti teha, siis tuleb pilti teha. Lõpuks elas tehnika ilusti tingimused üle ning üks fotodest mida ülevalpool näete, õnnestus ka jäädvustada. Fanalis olevaid loorberipuid eristab igatüht nende erinev kuju ja olemus, mis muudab nad kõik väga isikupäraseks. Samas on nad kõik nagu üks suur perekond ja omavahel ühendatud. Selliseid emotsioone antud foto minus tekitabki.
Teine eriline hetk, mis mul õnnestus jäädvustada võttis aset Achadas da Cruzi külas. Antud küla asub Madeira läänerannikul ning kalju pealt alla mereäärsesse külla saab ainult gondliga. Sõit alla külasse on juba omaette elamus ja kes kõrgustega väga suured sõbrad ei ole, siis võib reis natukene keeruliseks osutuda. All mere ääres olid suured lained, mille murdumise ajal tekkis lainete kohale vikerkaare efekt. See oli tingitud valgusest, mis paistis just õige nurga alt. Otsustasin külas enne veidi ringi vaadata ja hiljem pildistada ning ootasin õiget hetke peaaegu tund aega. Tegelikult ei õnnestunud ka siis veel õiget kaadrit kätte saada ja siit tuleb selle fotoloo kõige parem osa. Hakkasin kondli peale minema, et üles tagasi sõita, aga minu ees järjekorras otsustas üks vanem Saksa naisterahvas gondli peale väga rahulikus tempos minna. Point seisnes selles, et gondlit seisma ei jäetud vaid lihtsalt aeglustati pealeminemise käiguks ja liikumise pealt oli vaja sisse astuda. Siis oligi nii, et kes jõudis see jõudis. Sakslased jõudsid ning jõudis ka minu elukaaslane, aga mina ei jõudnud. Loomulikult olin natukene endast väljas selle olukorra peale ning lahkuvas gondlis oli muidugi teistel nalja kui palju. Kuna järgmine gondel jõudis umbes 10 minuti pärast, siis otsustasin veel antud laineid koos vikerkaare nähtusega pildile saada. Paar minutit enne gondli jõudmist antud foto mul õnnestuski jäädvustada ning peale klõpsu jooksin uuesti järjekorda, et seekord sõidukist mitte maha jääda. Kümneminutitagune negatiivne emotsioon oli muutunud positiivseks ja peas käis mõte, et peaks rõõmust antud sakslasi hoopis tänama, et nad niiöelda "munenud" olid. Õppetund võib olla see, et võta vabalt ja rahulikult, siis juhtub ka ägedaid asju :D.
Madeiral oli mul kaasas Fotoluksist renditud Sigma 100-400mm f/5-6.3 DG DN OS, mille kohta kirjutasin ka arvustuse mida saab lugeda siit. Antud objektiiv on nüüdseks jõudnud ka minu fotokotti.
Virmalised ja Linnutee
Foto suuremalt ööfoto galeriis.
Aprill on kuu, millal on veel viimased pimedad ööd enne kui valged ööd hakkavad peale pressima. See tähendab aga ainult üht. Tähistaeva ja linnutee pildistamist. Linnutee galaktika on sellel ajal ka soosivas asendis, et jäädvustada teda panoraamina. Selleks võtsin ette kolmepäevase fotoretke Veskijärve äärde koos oma sõbra Ristoga (Risto video ja fototegemistel saab silma peal hoida siit) ja hiljem liitus meiega veel erinevaid fotograafe, kellel samad huvid - jäädvsutada meie imelist tähistaevast.
Esimesel ööl leidsin paar ägedat langenud puud mida otsustasin linnutee panoraami esiplaaniks kasutada. Varem olin taevas kerget lillat kuma tähele pannud, aga ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, sest tugevaid virmalisi polnud oodata. Järsku aga tekkisid taevasse tugevad lillad sambad ning sain need panoraamiks ära kasutada. Tulemuseks kindlasti parim ööfoto, mille ma siiamaani jäädvustanud olen. Ja seda mitte ainult erilise hetke poolest vaid ka foto mõttes tehnilise teostuse poolest, sest kasutasin mitmeid erinevaid uusi tehnikaid.
Kogu sellest fotoseiklusest valmis ka minu esimene vlog mida saab vaadata siit.
Kõige tugevamad virmalised
Madeira reisi ajal veebruari lõpus oli Eestis päris tugev virmaliste mäng mida minul kahjuks näha ega pildistada ei õnnestunud. Hiljem märtsi keskpaigas pakkusid virmalised veel ühe ilusa mängu, kus mul õnnestus kohal olla ja jäädvustasin sellest vaatemängust lühikese timelapse video mida saate vaadata siit. See aga ei olnud kõik ja aprilli lõpus pakkusid virmalised veel ühe värvidemängu, mis ilmselt jääb paljudele Eestlastele pikaks ajaks meelde. Minu jaoks olid need kõige tugevamad virmalised mida ma näinud olin. Selleks ööks olid mul pikad magamata ööd seljataga, kus olin öist tähistaevast jäädvustanud ning otsustasin tagasihoidlikult Suurupisse sõita ja kogu seda showd sealt pildistada. Öösel virmalisi jäädvustades oli esimene kord, kui kogesin vaatepilti otse enda pea kohal ning kui kiiresti võivad virmalised taevas liikuda. Samuti filmisin oma Sony kaameraga neid esmakordselt ning lõppude lõpuks sain aru kui kiiresti võivad mälukaardid täituda kui paarisekundilise säriajaga timelapse kaadreid püüad. Maagiline öö, mis jääb kauaks ajaks meelde ning järgnevatel aastatel on samuti oodata tugevaid virmalisi seega tasub ennast valmis panna :). Foto suuremalt ööfoto galeriis.
Enda viimase 5 aasta virmaliste seiklustest ja kogemustest olen varasemalt kirjutanud ka blogipostituse mida saate lugeda siit.
Esimene karu
Vahelduseks maastiku ja ööfotograafiale suundusin ühel maikuu nädalavahetusel Lääne-Virumaa metsade vahele loomi otsima, eesotsas karu. Varasemalt olen looduses karu paar korda näinud, aga arvestatavast fotost on asi päris kaugele jäänud. Esimesel õhtul leidsin karude olemasolust märke päris palju. Alates suurtest ja väiksematest jälgedest kuni karujunnideni välja. Olin metsateel umbes 45 minutit jalutanud kui esimene karu metsast tee peale kõndis. Nuusutas neid samu junne, mida ma varem näinud olin. Kuna karu liikus minust kaugemale, siis otsustasin talle lähemale hiilida. Künklik ja käänuline tee varjas mind vahepeal karu eest ja lubas mul paar kiiremat jooksusammu teha. Just....jooksin. Poleks varem arvanud, et ma kunagi oma elus karule lähemale jooksen. Kui keegi küsiks, mis on mu elu üks lollimaid otsuseid olnud, siis võib ilmselt karu tagaajamise sellesse kategooriasse liigitada küll.
Lõpus võtsin muidugi hoo maha, et vaiksemalt liikuda. Lõpuks viis see otsus aga selleni, et olin jõudnud karule piisavalt lähedale, et esimesed fotod teha. Otsustasin ka teadlikult ennast karule näidata mille peale karu tagajalgadele tõusis, vaatas, kes või mis teda jälitanud on ja jooksis peale seda metsa oma teed. Selleks hetkeks oli esimesest karunägemise hetkest möödas umbes 30 minutit. 30 minutit hetki, mis jäävad terveks eluks meelde. Nende mõtetega suundusin 2 kilomeetri kaugusel olevale telkimisplatsile, kus jäin nende samade mõtetega telgis sügavasse unne.
Perseiidide meteoriidisadu
Augustikuu on viimastel aastatel see aeg mida ma ootan pikkisilmi. Ööd muutuvad külmemaks ja rabades on rohkem oodata uduseid hommikuid. Samuti tulevad tagasi pimedad ööd ja saab tähistaevast ja linnuteed uuesti pildistama hakata. 2023 aastal olid ka soosivad tingimused Perseiidide meteoriidisajuks, sest taevas säras ainult 10% kuu, mis tegi tingimused veel paremaks. Meteoriidisaju tipphetkel oli oodata mitu päeva järjest selget taevast ning ühel ööl läksin vaatemängu kogema. Võib öelda, et see oli minu esimene tõsisem meteoriidisaju pildistamine ja üks ägedamaid elamusi. Õppisin samaaegselt ka palju juurde. Meteoriidisaju nägemiseks ei pea just kõige pimedamasse kohta sõitma. Mina pildistasin Roosna-Alliku külje all, mis just ei ole kõige parem koht valgusreostuse suhtes, aga sähvatusi oli terve öö igalpool taevas näha. Kaamerad panin pildistama ning ülejäänud aja sain terve öö oma silmaga pea kuklas seda showd jälgida.
Foto suuremalt galeriis.
Kaugemal taustaks ulgusid veel hundid, mis tegid selle kogemuse veel eriti müstiliseks. Antud foto tegemisel oli mul ka õnne, et just selle öö kõige tugevam meteoriit kaadrisse mahtus. Õnn käib asja juurde, aga kes oma õnnele võimalust ei anna, siis pole sellest õnnest ka suurt tolku :). Meteoriidi ümber on näha kuma sellepärast, et objektiivi klaasi peale hakkas kondents tekkima kuna niiskustase oli väljas väga kõrge. Objektiivisoojendi oli mul just paar päeva varem katki läinud ning uut ei jõudnud tellida. Lõpuks aga annab see minu arust fotole veel rohkem erilisust juurde. 2024 aastal on samuti soodsad tingimused Perseiidide pildistamiseks või nägemiseks. Tasub võtta soe tee, matkatool või pikniku lina kaasa ning selge ilma korral silmad taeva poole suunata. Elamus on seda väärt.
Tallinna Teletorn ja kuutõus
August ja september olid pildistamise mõttes väga tihedad kuud ning erinevaid ainulaadseid hetki kogunes palju. Paljud hetked siia blogipostitusse ei jõua, aga nende hulgas olid näiteks punahirvede pulmade pildistamine Hiiumaal. Pikemat fotolugu kogu sellest seiklusest saate lugeda siit. Samuti viisin läbi oma esimesed ööfoto workshopid. Kellel on soovi ennast workshopi nimekirja panna ning rohkem infot lugeda, siis seda saab teha siit. Hetki oli veel palju ning üks nendest oli kui tõusev kuu, mis joondus perfektselt Tallinna Teletorniga.
Umbes viimased kaks aastat olen enda peas mõlgutanud ideed, et selline ainulaadne hetk tabada. Kahjuks mul 31. augustil superkuud jäädvustada ei õnnestunud, sest taevas oli pilves. Õnneks järgmisel päeval taevas selgines ning 1. septembri õhtul kell 21:13 joondusid tõusev 95% kuu ja Tallinna teletorn hetke jäädvustamiseks suurepäraselt. Horisondi kohal olev pilvekiht tekitas küll natukene närvikõdi, aga õnneks tekkis
Foto suuremalt galeriis.
pilvedesse õigeks hetkeks auk kuhu vahele mahtus kuu ilusti ära. Teletorn oli minust 9,9km kaugusel, aga läbi fotosilma oli vaatepilt hoopis teistsugune. Just selline nagu antud fotol näete. Mõned fotod sünnivad spontaanselt, aga mõned fotod tuleb pikemalt ette ära planeerida ja siis vastavalt õigeid tingimusi oodata. Ootamine võib kujuneda aastate pikkuseks, aga seda magusamaks muutub foto, kui lõpuks selline ainulaadne hetk jäädvustada õnnestub.
Kõrvemaa virmalised
Foto suuremalt ööfotode galeriis.
Selle foto ettevalmistused hakkasid juba tegelikult pihta suvel, kui astusin rabas laudtee radadelt kõrvale ja juhuslikult leidsin antud potentsiaalse pildistamise koha. Teoorias tundus kõik võimalik, et seal õigel hetkel virmalisi pildistada. Virmalised saabusid 18. septembril. Olin Tallinnas kodus virmaliste näitajaid jälgimas kuniks lõpuks nägin andmetes seda mida olin oodanud. Antud asukohta jõudmine võttis mul aega umbes 1,5 tundi. 1 tund autoga sõitu ja peale seda 30 minutit matkamist. Ma polnud üldse kindel, kas õigeks ajaks kohale jõuan, sest virmalised olid umbes samal ajal kohale jõudmas, kui minagi pildistamise asukohta. Tallinnast vaadatuna oli ida pool pilves, aga siiski otsustasin riskida ning ilmateadet ja enda sisetunnet usaldada. Autoga jõudsin parklasse kottpimedas ning matka ajal kustutasin korraks pealambi ära ning vaatasin taeva poole. Nägin taevas ühtlast kaart umbes 45 kraadise nurga all. Teadsin, et see pole kindlasti pilv ja kiirustasin edasi. Virmalised olid ennast kogumas ja varsti oli värvidemängu oodata. Lõpuks jõudsin üleni higisena asukohta ja tegin kiirelt test fotod ning jäin ootama. Vahepeal tekkis juba tunne, et kas olin hiljaks jäänud. Umbes 20 minuti pärast olid virmalised kohal ja pakkusid fantastilise vaatemängu. Võin öelda, et tegemist oli ka minu esimese virmaliste fotoga, mille jäädvustasin rabas ja just rabalaugaste peegeldusega. Varasemad fotod olid mul pigem kõik mere ääres tehtud. Olin väga rahul, et sain oma visiooni reaalsuseks vormistada samal ajal kogedes midagi enneolematut ja ägedat.
Miljoni tärni hotell tähistaeva all
Kolm päeva peale virmaliste pildistamist rabas suundusin uuesti ühte teise rappa, kus plaanisin telkida ja pildistada Linnuteed ning tähistaevast. Septembris ja isegi oktoobris annab veel Linnuteed päris edukalt pildistada, kui arvesse võtta tema keskosa. Hiljem kaob keskosa rohkem horisondi taha ning näitab ennast uuesti alles märtsikuus. Selle foto puhul ma ei planeerinud tegelikult just sellist fotot Linnutee ja telgiga teha ning kohapeal jooksvalt proovisin ja katsetasin Vahepeal tasub loodusesse minna ilma igasuguste kindlate fotomõteteta ning ootusteta. Vaatad mida loodus pakub ja reageerid vastavalt olukorrale. Kõikide nende mõtetega sai lõpptulemuseks foto mida siin näete. Foto on minu jaoks eriline just sellepärast, et ma olen suur looduses telkimise fänn. Samuti ilmselt minu lemmik fotograafia žanr on ööfotograafia. Kaks väga südamelähedast asja ühel
fotol muudab foto ka eriliseks.
Foto suurmalt ööfoto galeriis.
Läbi talvevõlumaa
Foto suuremalt loomafotode galeriis.
2023 aasta lõpus jõudis talv meieni varakult ja maalis kogu looduse talvevõlumaaks. Enda kogemustele põhinedes, siis ma tunnen, et talviseid pildistamisi on mul viimaste aastate jooksul pigem vähe olnud ning seetõttu tunnen ma pildistamise suhtes sellel aastaajal ennast natukene ebamugavalt. Selle tõttu on ka talvepilte minu portfoolios pigem vähe. Seda pildistamise ebamugavust ja talvepiltide portfooliot saigi natukene lihvitud varajase talve fotoretkega, kui ühel päeval suundusin avastama talvist Lääne-Virumaad. Selle foto tegemist iseloomustab kõige rohkem spontaansus. Autoga ringi sõites nägin suure lagendiku peal metskitsesid ja peatasin auto. Tee kõrval oli kohe suurem võsastik, mille tagant välja hiilides sain vabamalt pildistada ning samas ka varjata ennast kitsede eest. Ühel hetkel olid kitsed üksteisest natukene rohkem eraldatud ning taustaks imeline talvemaastik. Kitsede ja talvemaastiku vahel on ka hea tugev kontrast, mis toob loomad taustast rohkem esile. Sellepärast ka see foto siia blogipostitusse jõudis kuna ilmselt tundsin lihtsalt korralikust talvest puudust ning see aasta sain vormistatud ühe ägeda looma ja talvemaastiku foto.
Kokkuvõtteks
Need hetked ja fotod on muidugi ainult üks osa minu kõikidest fotoseiklustest, mis 2023 aastal aset leidsid. Palju oli ka seiklusi, mis lihtsalt siia blogipostitusse ei jõudnud, aga omavad siiski olulist ja erilist kohta minu jaoks kogu 2023 aastal. Loodetavasti inspireerivad need lood ka teid rohkem loodusesse minema. Lõpetuseks olen super tänulik, et mul on olnud võimalus neid kõiki hetki kogeda ja jäädvustada. Ma tahan teid kõiki tänada kellega mul on õnnestunud sellel aastal koos pildistamas käia ja oma mõtteid ning kogemusi jagada. Samuti tahan tänada kõiki neid, kes mulle kaasa elanud ning toetanud on. Te olete kõik erilised ja olulised! Uute seiklusteni juba 2024 aastal!