Virmaliste hooaeg on selleks aastaks järjekordselt läbi saanud. Tallinna kandis põhja pool oli viimane pime öö 22. aprillil vastu 23ndat aprilli. Sellest järgmisel ööl toimus viimase 8 aasta üks tugevamaid virmaliste mänge, mis jääb paljudele väga pikaks ajaks meelde. Hooajale sellise värvidemänguga joon alla tõmmata on ikka päris äge elamus. Minu silmadele oli see kõige tugevam mäng, mida siiamaani näinud olin. 2015 aasta märtsikuu esitlust mul kahjuks kogeda ei õnnestunud. Sellel ajal ma fotograafiaga ei tegelenud ja ei olnud ka teadlik, et Eestis on üldse võimalik virmalisi näha.
Minu kui fotograafi teekond hakkas tegelikult 2017 aasta alguses. Sõbraga koos fotoretki tehes sain teada, et virmalisi on võimalik ka Eestis näha ning ei pea selleks kaugele Põhja-Soome sõitma. Lõpuks 2018 aasta alguses jõudsin oma esimeste virmaliste piltideni. Viimase paari aastaga on inimesed Eestis muutunud samuti aina rohkem teadlikumaks, et meil on võimalik virmalisi näha. Seda fakti kinnitab kindlasti Facebooki grupi "Eestimaa virmalised" suur liikmete arvu kasv viimaste aastate jooksul. Samuti on hakanud info jõudma varakult meediasse, et teavitada ka neid, kes igapäevaselt ennast virmaliste toimetustega kursis ei hoia, aga kes soovivad seda vaatepilti siiski kogeda. Mõtlesingi, et kirjutan selles blogipostituses natukene enda virmaliste teekonnast ja jagan enda kogemusi. Kust ma alustasin ja kuhu ma oma fotodega välja olen jõudnud. Toon välja enda põhilisemad virmaliste fotoretked ajalises järjekorras. Näitan fotosid ja panen kirja mõningad mõtted, mis viisid mind uute avastusteni. Selle loo eesmärk võiks olla lihtsalt inspireerida. Inspireerida neid inimesi, kes soovivad tulevikus virmalised pildile püüda. Samuti inspireerida neid, kes soovivad kogu sellest ägedast virmaliste maailmast lihtsalt osa saada ja oma silmaga virmalised enda elu jooksul ära näha.
Esimesed virmalised
Esimeste virmalisteni jõudsin ma 2018 aastal 13. aprilli ööl vastu 14.aprilli. Asukohaks oli Peraküla rand Nõval. Enne seda fotoretke olin ma paaril korral proovinud virmalisi pildistada, aga tulutult. Selleks hetkeks olid minu virmaliste pildistamise teadmised väga minimaalsed ja pigem oli suhtumine, et virmalised lihtsalt suvaliselt pildile püüda. Mäletan, et oli reedene päev ja peale tööd pakkisin asjad kokku ning asusin teele. Kuidas ma teadsin, et virmalised tulevad? Olin teadlik ainult KP näitajast ja selle järgi otsustasin. Tagantjärgi vaadates mõtlen ikka, et päris hea ehku peale minek. Ühesõnaga, kui kohale jõudsin, siis avastasin, et suure elevuse keskel olin unustanud sooja jope koju. Õnneks oli autos teine soe jope olemas, aga tegemist oli niiöelda ohutusjopega, mis on neoonkollase värvusega. Hiljem tegin enda üle nalja, et kui keegi teine oleks samal ajal Peraküla rannas olnud, siis vaatepilt oleks kindlasti natukene humoorikas olnud. Kuidas üks helendav kogu rannas ringi jookseb. Nali naljaks, aga kui randa jõudsin polnud virmalistest haisugi. Ootasin paar tundi ja hakkasin vaikselt asju kokku pakkima ning parklasse kõndima. Otsustasin korraks veel põhjasuunda vaadata ja seal nad järsku olid. Silmaga eristuvad tuhmid sambad taevas, mis ei saanud midagi muud olla kui virmalised. Mäletan, et suurest eufooriast esimesed pildid said tehtud koos objektiivi korgiga. Arvasin, et mul on objektiiv katki või mingi muu error, sest pilt oli lihtsalt must. Õnneks sain sellest müsteeriumist võitu ja kaitsekork sai eemaldatud. Sellel ajal pildistasin Canon 80D poolkaader kerega ja objektiivideks olid Sigma 17-50mm f/2.8 ja Samyangi 8mm Fisheye f/3,5 :). Esimesed virmalised purki püütud, tuju hea, kõik hästi. Kell oli selleks hetkeks saanud 1:30 öösel ja oli vaja hakata koju tagasi sõitma. Kuna ma olen Paidest pärit ja sellel hetkel oligi vaja Paidesse sõita mitte Tallinnasse tagasi, siis teekond oli umbes 160km pikk. Peale poolt sõitu tegin suvalises bussipeatuses peatuse ja uinusin 30ks minutiks. Esimene kogemus sellega, et ööpildistamine teeb unega oma töö ja jätab märgi maha ka järgmisesse päeva.
Hooaja kõige hilisemad virmalised
Vähem kui kuu aja pärast püüdsin ma kaadrisse enda jaoks siiamaani kõige hilisemad virmalised. Kuupäevaks oli 5.mai 2018 aasta ja asukohaks Tarbja tehisjärv. Terve päevase aja matkasin Männikjärve raba kandis, avastasin uusi paiku ja nautisin loodust. Tagasisõidul Paidesse otsustasin veel Tarbja järve juurest läbi sõita. Parklasse jõudes vaatasin korraks, mis sotsiaalmeedias toimub. Selleks ajaks olin ma Facebooki grupi "Eestimaa virmalised" liige ja grupis toimus aktiivne vestlus, et virmalisi on taevas näha. Üllatus oli tegelikult suur, sest ma ei arvanud, et sellisel ajal veel virmalisi üldse näha on. Koos horisondil oleva päiksekumaga said virmalised siiski kaadrisse püütud. Sellest jäädvustusest on mul teile näidata üks timelapse.
Laulasmaa
Tegelikult see, et ma virmalised lõpuks Laulasmaal kaadrisse sain on hilisem teema. Esialgu võtsin suuna üldse Hiiumaale. Kuupäevadeks olid 2-4. novembri nädalavahetus 2018 aastal. Kuna jällegi KP näitaja andmete järgi (selleks ajaks polnud ma ikka endale selgeks teinud, et tegelikult on igasuguseid muid näitajaid ja graafikuid, mis näitavad täpsemini ära, kas virmalised on tulemas või mitte) lubas virmalisi, siis tegingi otsuse, et veedan nädalavahetuse Hiiumaal hea sõbra juures ning ehk saab ka virmalised pildile. Juhtus see, mis virmaliste pildistajaid tavaliselt kõige rohkem painab. Taevas läks pilve. Mõlemal öösel oli täispilvisus ja ega tegelikult ma ei mäletagi, kas päriselt mingi virmaliste mäng ikkagi oli või mitte. Pühapäeva õhtul Tallinnasse tagasi sõites otsustasin mandril sõidu ajal siiski "Virmaliste gruppi" vaadata ja seal käis järjekordselt aktiivne arutelu ja postitamine, et virmalised on! Taevas oli selleks hetkeks juba selge ja sõidu lõpp-punktiks sai kiiremas korras Laulasmaa. Kohale jõudnud, oli silmaga juba taevas kerget kuma näha. Erilisemaks teeb need Laulasmaa virmalised minu jaoks sellepärast, et see oli minu elukaaslasele ja Hiiumaa sõbrale esimene kord oma silmaga virmalisi näha. Allpool mõningad fotod antud õhtust.
2019-2021
Nendel aastatel mul virmaliste fotoretki väga ei toimunud. Pigem sai ennast järjepidevalt fotograafia alaselt arendatud ja erinevaid kursusi läbitud, mis hõlmasid endas maastikufotot, ööfotot ja kuidas edukamalt ja paremini virmalisi pildistada. Mõningad virmaliste jahtimised siiski olid ja üks meeldejäävamaid oli 1. veebruaril 2019 aastal, kui käisin uuesti Laulasmaal. Nädala keskel peale tööpäeva tegin kodus paaritunnise uinaku, et öösel pildistamise ajal värskemana ennast tunda ning peale seda suundusin Laulasmaale. Virmaliste kuma oli taevas ja jooksin koheselt kogu tehnikaga ranna poole. Kes Meremõisa RMK telkimisala juures on käinud, just seal paremal pool, kui suunaga põhjapoole vaadata, siis see teab, et mere suunas liikudes tuleb enne randa korraks järsk kallak. Minul sellel hetkel oli see meelest läinud ja suure hooga pimedas randa joostes kadus järsku jalge alt maapind ära. Jalad ilmselt käisid nagu multifilmis õhus kohapeal ringi. Ühesõnaga selili ma seal järsku käisin. Kaamera jäi ilusti kätte, käsi oli veel püsti ja seljakotis jäid ka muud tehnikavidinad terveks, läks hästi. Mäletan sellel õhtul veel, et tegelikult olin üllatunud, et keegi teine samal ajal seal ei pildistanud, sest virmalised olid isegi arvestatavad. Varasemalt olin seal ikka pildistajaid näinud.
2019 aasta lõpp jõudis minu fotokotti uus kaamera kere, milleks oli Canon EOS R. Sai tehtud esimesed katsetused esiplaani eraldi säritamisega ning fookuskuhja tehnikat kasutades.
Foto suuremalt galeriis
Hiiumaa võlud
2022 aasta 12nda jaanuari õhtul sõitsin Hiiumaale samale sõbrale külla, kellest oli juttu üleval pool. Mul ei olnud mitte mingisuguseid foto mõtteid ja pigem oli plaan hoopis puhata ja foto mõttes vabamalt võtta. Fototehnika oli küll kaasas, aga ainukeseks plaaniks oli teha eeltööd tulevasteks ööfoto pildistamisteks sama aasta märtsikuuks. Juhtus aga see, et loodus tegi plaanid ise ära. Esiteks lubas tormi ja sain Ristnas väga ägedaid merelainete fotosid. Teiseks, samal päeval hakkasid tulema teavitused, et lähipäevil on virmalisi oodata. Tegelikult mul suurt usku sellesse ei olnud, sest taevas säras umbes 90% kuu ja teadsin, et virmaliste mäng peab tulema väga võimas, et kuuvalguses välja paista. Alguses oli plaanis rahulik saunaõhtu, rääkisime sõpradega juttu ja nautisime hubases saunamajas õhtut. Aegajalt kadus ka elekter ära kuna väljas puhus selleks ajaks umbes 20-25 m/s tuul. Ühel hetkel otsustasin virmaliste näitajatele silma peale visata ja see mis ma nägin, tegi mingi positiivses mõttes ärevaks. Kuna saunamaja, kus me olime oli Luidja rannast ainult 150m kaugusel, siis polnud mul mingit probleemi korraks randa minna ja pilk peale visata. Kui olin randa jõudnud, siis nägin, et kaugel horisondi kohal oli ainult väike hajutatud tuhm kaar. Samuti oli kohale jõudnud see, et sellistes tingimustes pildistamine saaks olema päris korralik väljakutse nii mulle kui ka tehnikale, sest tuul oli mere poolt. Pildistama pidi aga just mere ehk põhja poole ja tuule poolt puhuti rannas olev liiv ja veepiisad sulle põhimõtteliselt otse näkku. Seetõttu oleks ka objektiivi klaas olnud lühikese aja jooksul veepiiskasid täis. Natukese aja pärast otsustasin saunamajja tagasi minna. Mõne tunni pärast olid näitajad punasemaks läinud ja otsustasin ikkagi uuesti vaatama minna. Virmalised olid paremad, aga mitte veel päris see. Suundusin jälle saunamajja tagasi. Lõpuks peale südaööd olid näitajad veel punasemaks läinud ja ütlesin endale, et no "nüüd peaks küll midagi hullu olema". Riided kiirelt uuesti selga, KOLMAS kord! Kui saunamajast välja astusin olid juba virmalistepoisid näha. Järgmised paar tundi olid mul sisustatud. Väike äratus oli ka vahepeal, kui olin hooletult oma statiivi unarusse koos kaameraga jätnud. Statiiv ei olnud isegi väga kõrgeks reguleeritud, aga kõva tuul suutis selle siiski pikali puhuda. Esimene kokkupuude rannaliivaga oli objektiivi klaasil. Sellest hetkest umbes kuu aega tagasi olin ma soetanud endale uue objektiivi. Ööfoto töölooma Sigma 14mm f/1.8 Art seeria. Natukene tõmbas seest kõhedaks küll, aga tegelikult tuletas see tugevalt meelde seda, et hetkes tuleb kohal olla. Ei tohi ennast ära unustada. Isegi selliste eufooriliste hetkede ajal, kui pea kohal sähvivad tugevad virmalised. Muidu hakkad lihtsalt lollusi tegema ja see võib tugevalt kätte maksta. Objektiiviga oli õnneks kõik korras ja midagi ei juhtunud. Virmalistega koos leidsin rannast ühe suurema palgi mida sain esiplaaniks kasutada ja samuti sain katsetada ja rakendada erinevaid uusi teadmisi mida viimase aastaga olin omandanud. Tulemuseks oli minu parim virmaliste foto. Samuti oli see kõige tugevam virmaliste mäng mida ma seni näinud olin. Uus tarkus, mille sellelt pildistamiselt kaasa võtsin oli see, et kuuvalgus ei ole ilmtingimata halb virmaliste pildistamise jaoks. Kuuvalgus aitab esiplaani valgustamisel kaasa. Tugevate virmaliste puhul aga on ka need selgelt nähtavad. Sõber tegi veel hiljem nalja, et Herve tuli sauna õlut jooma, aga lõpuks pildistas terve öö virmalisi.
Foto suuremalt galeriis
Foto suuremalt galeriis
Põõsaspea virmalised
Hiiumaa kõvad virmalised jäid minu jaoks aga lühikeseks ajaks esikohale. 13. märtsi ööl vastu 14. märtsi Põõsaspeal, kõigest kaks kuud peale Hiiumaad sähvis taevas jällegi erakordne virmaliste mäng. Info oli juba varasemalt minuni jõudnud, et midagi suuremat võib olla tulemas ning otsustasin Põõsaspea neemele sõita. Kohale jõudsin juba varakult, paar tundi enne päikeloojangut. Vaatasin ümbruskonnas natukene ringi ja otsisin potensiaalseid kompositsioone öiseks pildistamiseks. Minu arust on päevavalges ümbruskonna uurimine ja eeltöö tegemine ööfoto jaoks üks tähtsamaid osasid. Öösel on pime ja kõik on lihtsalt teistmoodi. Kui eeltöö oli tehtud, siis oli vaja lihtsalt oodata pimedust ja loota, et ka virmalised tulevad. Esimesed virmalised jõudsidki tegelikult üsna vara, kuskil kella 20 ajal. Sellel ajal oli umbes 85% kuu taevas ja pildi jaoks oli vaja tugevat mängu. Peale esimesi virmalisi oli kauaks vaikus ja mõtlesin, et kas see oligi kõik?
Otsustasin veel paar tundi oodata kuniks graafikutes toimus suur muutus. Selliseid graafikuid ei olnud mina varem näinud ja ma ei osanud isegi pilti kokku panna, kui tugevad virmalised võivad tulla. Öösel kella 1 ajal olid nad kohal ja mina olin valmis, vähemalt ma arvasin, et olin valmis. Kuniks ühel hetkel paari minutiga olid virmalised otse pea kohal ja ma sain aru, et virmalised ei mahu 14mm objektiivi puhul ühte kaadrisse ära. Mäletan väga hästi, et ma olin üpris segaduses, kuhu ja mismoodi pildistada. Mõningad kaadrid, aga sellest plahvatusest siiski jäädvustatud sain. Tegelikult tegin ma enne pildistamist ka teadliku otsuse, et proovin pildistada võimalikult palju erinevaid kompositsioone. Varasemalt olin ma pigem keskendunud ühele või kahele kohale ja sinna lõpuks omadega kinni jäänud, niiöelda otsinud seda perfektsust. Seekord siis proovisin midagi uut ja enda arust õnnestus päris hästi. Õnneks kestis virmaliste mäng ka üpris kaua, mis lubas mul erinevates kohtades katsetada. Lõpuks umbes kella 3 ajal öösel pakkisin asjad kokku ja hakkas pikk tagasisõit koju. Pea sain padjale umbes kella 4:40 ajal hommikul. Seljataga siiani kõige tugevam virmaliste mäng, mida minu silmad näinud olid.
Foto suuremalt galeriis
Foto suuremalt galeriis
Foto suuremalt galeriis
Foto suuremalt galeriis
Foto suuremalt galeriis
Foto suuremalt galeriis
Gopro Hero 8 kaameraga tehtud timelapse.
Uue hooaja alustamine Hiiumaal
Esimesed pimedad ööd olid juba saabunud ja 20. augustil 2022 aastal, Eesti taasiseseisvumise päeva öösel kell 1:00 olid virmaliste värvid jälle taevas. Kahjuks ainult lühikest aega, aga sellega oli minu virmaliste hooaeg avatud. Olin sellel hetkel Hiiumaal ja tegelikult oli see paik minu jaoks väga südamelähedaseks muutunud. 2022 aastal käisin seal lõpuks 5 korda. Varasemalt olin Hiiumaale jõudnud võibolla aastas korra või kaks. Siinkohal tahan tähelepanu pöörata jällegi päeval tehtud eeltööle, kui Luidja rannas jalutasin ja erinevaid fotovõimalusi öiseks pildistamiseks otsisin. Mõtlesin veel, et oleks päris ideaalne kui teatud kohtadesse virmalised ilmuksid. Umbes 4 tunni pärast sai see reaalsuseks.
Virmaliste foto sätted: Canon EOS R + Sigma 14mm f/1.8. Taevas: f/1.8, 15 sek, ISO 2000. Esiplaan: f/2.2, 30 sek, ISO 2000, fookuskuhi 4st eraldi kaadrist. Paremalt poolt aitas natukene valgustada ka tõusva kuu valgus. Suuremalt näeb virmalistega fotot Galeriis.
Tugev mäng Põõsaspea neemel.
Peale Hiiumaal hooaja avapauku oli minu jaoks virmalistega pikalt vaikus. Suuri mänge ei toimunud ja pilved kimbutasid ka ikka korralikult. Vahepeal tekkis juba küsimus, kas selline asi nagu tähistaevas üldse olemas on? Minu järgmised virmalised olid 2023 aasta 15. märtsi ööl vastu 16ndat Põõsaspea neemel. Peaaegu samal ajal nagu aasta tagasi. Tegelikult enne seda oli veebruari lõpus ka üks tugev virmaliste mäng, aga mina olin sellel ajal Eestist ära Madeira saarel pildistamas. Vaatasin kaugelt maalt kuidas omad kodumaal värve püüavad. Tegelikult hakkasingi vaikselt arvama, et 2022 aasta 20nda augusti virmaliste pilt jääb mul sellel hooajal ainukeseks. Never say never. Samamoodi nagu aasta tagasi läksin samasse kohta ja samamoodi valges kohale. Natuke nagu selline deja vu tunne oli. Miks ma tuttavasse kohta ikka varem lähen ja eeltööd teen? Sellepärast, et maastik muutub ja kunagi ei tea, mis sind ees võib oodata. See on selline asi mida ma saan kontrollida ja ennetada ning miks mitte seda heade fotode nimel ära kasutada. Eeltöö tehtud, pidi jällegi pimedat ja virmalisi ootama jääma. Mõne tunni pärast olid virmalised kohal ja sai neid ägedaid hetki hakata jäädvustama. Selleks hetkeks olin ma vahetanud välja enda Canon EOS R kaamera ja hakanud Sony kasutajaks. Uueks kereks sai Sony A7RV. Canon jäi mul alles. Plaan oligi panna Canon timelapsei tegema ning Sony'ga eraldi kaadreid püüda. Hiljem samuti katsetada uusi õpituid tehnikaid panoraamide jäädvustamisel. Virmaliste mäng oli tugev, aga mitte nii tugev kui aasta tagasi. Elamus oli ikkagi fantastiline ja kõige rohkem oli mul hea meel, et sain käesoleval hooajal uue võimaluse virmalisi pildistada.
Foto suuremalt galeriis
Foto suuremalt galeriis
Foto suuremalt galeriis
Foto suuremalt galeriis
Timelapse videot sellest ööst näeb 4K kvaliteediga Youtubeis.
Hooaja lõpupidu ehk Grande finale
Viimase virmaliste retkena toon välja ka virmalised, mis juhtusid sellest blogi kirjutamise hetkest kõigest paar nädalat tagasi. Nagu sissejuhatuses ka ütlesin, siis need virmalised ilmselt jäävad väga paljudele väga kauaks meelde. Enne neid virmalisi olin ka päris aktiivselt kaks nädalat ööfotograafiaga tegelenud ja tegelikult tundsin, et pikka sõitu kuhugi kaugemale ei hakka ette võtma. Päeval jalutasin Suurupis ringi ja mõtlesin, et miks mitte õhtul siia pildistama tulla, kui virmalised veel aktiivsed on. Tegelikult päeval olid juba virmalised olemas, aga meil oli siin lihtsalt sellel ajal valge. Nagu ikka, Suurupisse varakult kohale ja pildistasin natuke ka päikseloojangut. Esimene "WOW" efekt tuli juba natukene enne astronoomilist hämarikku kuskil kella 22:30 ajal ning polnud veel väga pimegi. Alates sellest hetkest kuni umbes 3:30ni toimus kõige suurem ja vägevam virmaliste värvide mäng mida ma olin näinud. Palju oli hetki, mida sai esimest korda kogetud. Näiteks see, kui kiiresti võib virmaline taevas liikuda. Peakohal sähvivad virmalised lihtsalt tulid ja läksid, vahepeal muutus liikumine aeglasemaks, siis jälle kiiremaks. Sellist vaatepilti olin varem näinud ainult videotes, mis salvestatud kaugemal põhjas. Mäletan, et samal ajal suhtlesin Instagramis ühe tuttavaga, kes arvas, et keegi mängib prožektoritega, et sellised sähvatused taevas on. Teiseks sai rahulikult kaameraga virmalisi lihtsalt filmida. Poleks elusees arvanud, et midagi sellist saan Eestis teha. Kolmandaks sain aru, kui kiiresti võivad mälukaardid täituda. Pildistasin päris palju timelapse videot ja tahtsin, et virmaliste liikumine jääks võimalikult niiöelda konkreetne mitte hajuv. Seetõttu tuli kasutada võimalikult lühikest säriaega, milleks oli mul lõpuks 1 ja 1,3 sekundit. Ühesõnaga sellel ööl oli palju erinevaid emotsioone ning mul on super mega hea meel, et selline värvidemäng meieni veel nii viimasel hetkel, hooaja lõpus jõudis.
Vasakpoolne foto: Sony A7RV + Sony 14mm f/1.8 GM @ f/1.8, 2 sek, ISO 4000
Parempoolne foto: Sony A7RV + Sony 14mm f/1.8 GM @ f/1.8, 1.3 sek, ISO 4000
Fotosid saab suuremalt näha galeriis
Timelapsei taustamuusika: Mick Pedaja "Taevas"
Kokkuvõtteks
Kõik need ülevalpool välja toodud lood on tegelikult ainult üks väga väike osa kogu suurest loost. Virmaliste retki, kus sai foto mõttes tühjade kätega koju tuldud, on kordadades ja kordades rohkem. Need tuhanded kilomeetrid ja magamata ööd, et jäädvustada midagi erakordset ja haruldast. Ma ei nimetaks neid kordi ebaõnnestumisteks, sest igast seiklusest on midagi õppida. Kui ma peaks järsku vastama küsimusele, et "mis on sinu kõige suurem hirm?", siis ilmselt on see, kui ma ühel hommikul voodist üles tõusen ja saan aru, et mul pole enam mitte midagi juurde õppida. Minu arust on alati midagi juurde õppida. Kas see on siis mõnelt teiselt fotograafilt, looduselt või elust enesest, aga ma usun, et läbi kogu selle õppimisprotsessi ma olengi täna siiamaani jõudnud ning ma olen rahul sellega, kus ma omadega olen. Virmaliste puhul on aga üks asi kindel, et miski pole kindel. Ennustused võivad öelda mida iganes, aga kindel on asi siis, kui virmaline oma värvidega taevas mängib. Eesolevatel aastatel on virmaliste poolt aga põnevaid tegusid oodata. Pildistajal või muidu vaatlejal on vaja ainult pimedas kohale minna ja pilk taevasse heita, et nendest haruldastest nähtustest osa saada. Ehk mõnegi jaoks olid ülevalpool välja toodud lood isegi tuttavad, kes on samal ajahetkel samu virmalisi pildistamas või kogemas olnud. Teiste jaoks, kes võibolla alles võtavad hoogu, et ennast virmalistega rohkem kurssi viia, said siit natuke inspiratsiooni, et esimene samm teha.
コメント