Võib öelda, et ma leidsin fotograafia enda jaoks suhteliselt hilja. Oleneb muidugi millega võrrelda, aga mul ei ole seda lugu rääkida, et 5ndal eluaastal võtsin vanaisa seniidi kaamera ja tegin esimesed klõpsud ja nii ta läks. Kuni 29nda eluaastani oli fotograafia minu jaoks lihtsalt üks kunstivorm. Väikesed niiöelda katsetused sai ikka tehtud ühekordsete ja digitaalsete kompaktkaameratega, aga see oli ka kõik. Mida see kogu maailm aga endast suuremalt kujutas, polnud mul õrna aimugi. Pigem oli suhtumine, et nagunii ju enamus klõpsutavad ja pildistavad ja mis ma sinna maailma siis ikka trügin.

 

Olen oma olemuselt inimene, kes tahab olla järjepidevas arengus. Liikuda pidevalt elus edasi, kogeda uusi asju ja lihtsalt olla iga järgmine päev siin maailmas parem inimene. Kunagi ammu sai väikse poisina käidud isaga meeste saunaõhtutel kaasas. Saunas käidud, oli vaja igakord minna metsa vahele ringi seiklema - uusi kohti avastama, sest see oli põnev. Avastamine ja avatud olemine erinevate kogemuste suhtes tõi ka ilmselt lõpuks fotograafia minuni. Tehnikahuvi on mul alati olnud. Samuti meeldib vahepeal ka veidi sügavamatel teemadel mõtiskleda ja vaadata elu natukene suuremalt ja laiemalt ning teiste nurkade alt. Nagu näha, siis tegelikult olid need killud juba varasemalt kõik olemas, aga ma lihtsalt ei osanud neid märgata. Kuniks jõudis minu kätte sõbra Canon 7D peegelkaamera ja oli vaja mõningaid pilte teha.

 

Umbes 3-4 kuu pärast, 2017 aasta jaanuarikuu alguses soetasin ma endale isikliku Canon 80D poolkaader peegelkaamera  koos Sigma 17-50mm f/2.8 objektiiviga ja seiklused võisid alata. Algselt meeldis mulle rohkem käia öösiti Tallinna linnavahel ja jäädvustada seda ööelu. Mitte pidusid vaid neid tühjasid valgustatud tänavaid. Mäletan, et oli tahtmine just kogeda neid hetki, millest me tavaliselt ilma jääme. Öösel kella 1 ajal enamus inimesi magavad, mulle aga meeldis linnapeale või mujale minna pika säriajaga pilte tegema. Jäädvustada tähistaevast ja neid mõningaid liiklusvahendeid, mis jätsid endast järgi pikad valgustriibud. Samuti ööfotograafia viis väga palju mugavustsoonist välja ja oli olukordi, kus pidi kottpimedas kaameral seadistused kiirelt paika saama. See omakorda viis teadmiseni, et ma pean olema võimeline kaamera seadistused väga kiirelt, kasvõi silmad kinni, paika saama, sest mõni hetk kestabki vaid mõned sekundid. Sain teada, et Eestimaal on ka võimalik virmalisi näha ja tulid esimesed katsetused sellest erakordsest nähtusest. Üks seiklus viis aga teiseni ja ajapikku hakkasingi ennast rohkem üldse loodusest leidma. Viimased 3-4 aastat olengi enamus ajast ikkagi looduses pildistamas. Viimane aasta on rohkem maastiku ja ööfotograafia poole tõmmanud.

 

Kui loodust natukene sügavamalt vaadata ja jälgida, siis selle olemus on nii päris. Loodusel ei ole maski ees, ta on ilus ja puhas. Kui ta otsutab, et nüüd tuleb torm või ilm läheb pilve siis nii on. Teda ei huvita, mida keegi teine kuskil arvab. See puhas ja päris looduse olemus omakorda inspireerib. Nende erakordsete hetkede kogemine, olgu siis selleks suvehommikul kell 4 uduses rabas seiklemine, -25 kraadiga talvevõlumaa jäädvustamine või endast 50 meetri kaugusel olevatest hirvepullide võitlusest kaadreid salvestamas, ilmselt panevadki mind seda kõike tegema. Kogeda just neid päris hetki siin meie imelises looduses, jäädvustada neid ja olla sellega ühes.