top of page

Metskitsed ja Järvamaa Esimene osa

Updated: Feb 28, 2021

Teen mõnikord endale nalja, et ilmselt on mul silmad rohkem suunatud põldudele, aasadele või metsatukkadele, mitte autoteele, kui parasjagu kuskile sõitmas olen. Mingi fotograafi kiiks, mis seal muud ikka. Viimase paari aasta jooksul, kui olen Tallinnast oma kodulinna Paide sõitnud, olen peaaegu alati näinud erinevates kohtades tee ääres metskitsesid. Ajapikku nende asukoht väga muutunud ei ole, kui siis ainult niipalju, et üks metsatukk on kitsede poolt vahetatud teise lähedaloleva vastu. Varasemalt olen püüdnud neid ilusaid loomi pildistada ja see on paaril korral ka õnnestunud. Võttes arvesse ootuseid ja eesmärke, millise visiooni pildist olin oma peas enne loonud. Pigem aga on need pildistamised siiski olnud stiilis "lähen ühel õhtul vaatan korraks, mis toimub". Fotosilm ja kõik muu aga areneb aastast aastasse ja tekivad uued ideed ning väljakutsed. Sellega seoses tekkis mul veelkord plaan minna kodukandi ümbruses metskitsesid pildistama. Sel korral aga rohkem planeeritumalt. Plaan oli lihtne ja selge. Õhtuti mõned tunnid enne päikseloojangut olla kuskil potentsiaalses kohas platsis, kus võib kitsesid näha. Samuti minna kas samasse kohta tagasi järgneval hommikul, umbes tund enne päiksetõusu või valida mõni uus koht. Pimedas kohale jõuda võimalikult märkamatult ja jääda lootma ning passima. Teiseks, et võimalikult lähikaader loomast saada, ei piisa minu enda isiklikust Sigma 70-200mm fookuskaugusega objektiivist. Isegi kui 1.4x konverter vahele panna, siis jääks ka 98-280mm ikkagi väheks. Ma ei väida, et sellise fookuskaugusega ei ole võimalik looma pildile saada. Muidugi on, aga peab loomale lihtsalt väga lähedale jõudma ja ilmselt peab ka õnne rohkem olema. Peab olema õigel hetkel õiges kohas. Allolev pilt on tehtud näiteks fookuskaugusega 280mm. Minu esimene pilt sokust kaks aastat tagasi, mis tekitas uhkust ja rahulolu. Lõpuks oleneb muidugi, mis eesmärgi sa endale sead, et missuguse pildiga tahad koju tagasi tulla. Sellega seoses otsustasin proovida midagi uut ja läheneda pildistamisele teistmoodi.

See lugu mida Te praegu siin loete, juhtus selle kirjutamishetkest umbes 10 kuud tagasi (Aprill 2020). Sellel ajal ei olnud mul enda isiklikku teleobjektiivi ning pidin vastava objektiivi rentima, milleks oli Sigma 150-600mm f/5-6.3 DG OS HSM Sport. Miks just see objektiiv? Olin varem sellega saanud paar tundi pildistada ja tekkis uudishimu veel katsetada. Tundus üleüldse väljakutsuv sellise objektiiviga pilti teha.

Plaan oli paigas ja otsustasin selle pildistamise ette võtta Suure Reede nädalavahetusel. Lihtsalt rohkem hommikuid ja õhtuid millal pilti teha. Sellel ajal tõusis päike kuskil 6:20. Kell 4:20 oli äratus, väike hommiku tsill ja minek. Kuna esimene koht kodust kaugel ei olnud, siis ei pidanud ka väga pikalt sõitma ja sai natukene hiljem ärgata. Otsustasin Paide kõigepealt Kriilevälja ümbruses ringi sõita ja vaadata, kas seal kandis ka midagi toimub. Tulemuseks oli üks rebane keda sai üle tunni aja jälgitud ja kaks jänest, kes lihtsalt üksteisega võidu jooksid. Rebane viskas lõpuks keset lagendikku kerra, püüdsin lähemale hiilida, aga kahjuks jäin vahele ja läinud ta oligi. Sõitsin veel umbes tunnikese ringi, kahjuks ei näinud enam kedagi ja pakkisin end selleks hommikuks kokku.


Õhtul päike loojus 20:20. Umbes 2 tundi enne päikseloojangut tahtsin ma platsis olla. Üldjuhul ma varun üldse peaaegu igas olukorras natukene rohkem aega endale, sest kunagi ei tea mis võib juhtuda ja siis sellel hetkel on ajaline varu alati olemas. Esimeseks kohaks sellel õhtul oli Anna ümbrus. Paidest sõidab sinna umbes 15 minutit ja kui kohapeale jõudsin ei näinud ma seal ühtegi kitse. See oli nüüd see koht, kus ma olin kitsi näinud päris tihti ja läksin teadlikult just sinna. Sõitsin veel umbes tunni seal ümbruses ringi, aga mitte midagi. Kuna päikseloojanguni oli veel natukene alla tunni aega, siis otsustasin valida välja uue koha, kus ma teadsin, et võin kitsi samamoodi näha. Sõit uude kohta võttis aega umbes 15 minutit. Kui olin auto teeäärde seisma jätnud, nägin kaugemal metsatuka ääres mingit kogu. Haarasin binokli ja oligi olemas, kaks kitse lagendikul söömas. Mul oli võimalus neile lähemale jõuda väikse mudase metsatee kaudu. Jätsin auto tee algusesse, et mitte müraga kitsi ära hirmutada ja läksin jala edasi. Metsatee kõrval kohe vasakul oli väike põõsastik, mis andis mulle võimaluse alguses muretult edasi liikuda kuniks olin jõudnud loomadele üsna lähedale. Nägin kitsi läbi põõsastiku ja viskasin kõhuli maha ja roomasin põõsastiku äärele, nii et mul avanes otse vaade lagendikult nendele kahele kitsele. Kahjuks juhtus see, et nad olid otsustanud hoopis minust eemale liikuda ja teise metsatuka äärde minna, mis oli umbes paarisaja meetri kaugusel.

Kell oli selleks ajaks saanud umbes 19:45. Kuigi kitsed olid minust juba väga kaugel, otsustasin siiski neid jälgida mida nad edasi teevad ja kuhu lähevad, mõeldes juba vaikselt selle peale, et kui näiteks hommikul siiasamasse tagasi tulla? Otsustasin liikuda umbes 50 meetrit veel edasi, tõmmates ennast natukene kägarasse, nii igaksjuhuks, et jääksin ikkagi märkamatuks ja istusin ühe uue võsastiku juurde maha. Ei hakanud ennast pingestama, et kindlasti oleks vaja siin mingid kindlad pildid purki saada vaid lihtsalt istusin ja jälgisin umbes 15-20 minutit, mis loomad teevad. Tegelikult on neid üsna äge niisama jälgida, ilma et nad teavad üldse sinu olemasolust. Vahepeal võib isegi meelest ära minna, et võib-olla võiks pilti ka teha või nii. Ühesõnaga istusin seal kuniks järsku muutsid kitsed oma liikumissuunda. Kui enne nad liikusid minust eemale siis nüüd tegid nad natukene rohkem kui 90 kraadise pöörde ja hakkasid vähehaaval hoopis minu poole tulema. Kuna ma istusin seal põõsastiku kõrval mitte otse võsas, siis sellel hetkel otsustasin ma sinna jääda ja ennast mitte liigutada, lootes et äkki tulevad võimalikult lähedale ja saan mõned pildid ära teha. Mingil hetkel eraldus sokk teisest kitsest ja tuli järjest mulle lähemale ning mingi hetk ta mind ka siiski nägi. Teadaolevalt võivad sokud olla vahepeal päris uudishimulikud ja ega seegi loom ennast tagasi ei hoidnud. Mingi aja ta liikus mulle veel lähemale, poseeris natukene ja siis natukene veel ja siis järsku hakkas taanduma ja kadus vaikselt metsatuka sisse ära. Teisest kitsest polnud mul õrna aimugi, kuhupoole tema varem läinud oli. Esimene päev sai sellega ära lõpetatud. Jalutasin auto juurde tagasi nautides samal ajal mõnusat värvilist taevast, mis oli loojunud päikse poolt põhjustatud. Ainuke asi mis ma sellel hetkel teadsin oli see, et ma tulen varahommikul pimedas siia tagasi ja peidan ennast korralikult võsastikku ära ning jään ootama kuni kitsed hommikul lagendikule einestama tulevad.


Järgnevast päevast kirjutan peatselt. Niikauaks aga tsau!

59 views0 comments

Recent Posts

See All

Comentarios


bottom of page